Joogivee tootmisel ja tarbimisel on vee-ettevõte ja veetarbija vastakuti kolme peamise keemilise elemendiga – raud, kaltsium ja väävel.

Raud on maakera levinuim element (32,1 % massiosana). Puurkaevudest ammutatavas joogivees on raud lahustunud olekus kahevalentsena (FeII).
Veetöötlusjaamades läbib toorvesi ühe töötlusastmena aereerimise, mille tulemusena muudetakse vees sisalduv raud kolmevalentseks (FeIII).
Tavakeeles tähendab see lahustunud raua muutmist n-öelda helvesteks, mis liivafiltrit läbides maha sadestuvad.
Rauda loetakse liigseks ja kahjulikuks, kui seda on üle lubatud normi. Tervisele ohutu rauasisaldus vees on 0,1-0,3 mg/L. Euronõuete kohaselt on rauasisalduse normiks joogivees 0,2 mg/L.
Kõrgenenud rauasisaldus joogivees halvendab vee omadusi, eelkõige võib kaasneda ebameeldiv maitse ja hägusus, vee kollakas värvus ning pruun sete. Veetorustik võib ummistuda hallikaspruuni värvi mudast, mille moodustvad rauabakterid. Roostes elavad rauabakterid panevad vee haisema.

Eestis on joogivesi enamasti kare – elame ju paesel pinnal ning see sama paekivi teeb karedaks ka meie joogivee. Vee karedust põhjustavad vees lahustunud kaltsiumi Ca ja magneesiumi Mg soolad.
Kaltsium ja magneesium on inimese organismile vajalikud elemendid, mistõttu puudub kareduse jaoks joogivees ka piirnorm. Samas – kui vesi on kare, siis seep ei vahuta ja pesemine on raskendatud. Lisaks, kui vesi on kare ja seda kuumutada, siis settib keedukannude, pesumasinate, boilerite, soojusvahetite ja muude seadmete küttekehadele krobeline ja kõva katlakivi kiht. Seega, mis on hea inimesele, ei pruugi sobida tehnikale ja vastupidi.

Miks on vesi vahel mädamunalõhnaline? Põhjus on lihtne: maapõuest väljapumbatav põhjavesi sisaldab sõltuvalt piirkonna geoloogilistest tingimustest suuremal või vähemal määral orgaanilisi ja anorgaanilisi ühendeid. Need ühendid hakkavad vee seismisel ja temperatuuri tõusmisel üsna kergesti biokeemiliste ja keemiliste protsesside käigus lagunema oma koostisosadeks.

Nii kaua kuni vees leidub lahustunud hapnikku, lagundavad vees leiduvad bakterid endale toitainete saamiseks aeroobses protsessis neid ühendeid. Nii saab süsinikust CO2, lämmastikust NO2 jne. Kui vees lahustunud hapnik lõppeb, muutub keskkond anaeroobseks. Lagunemine küll jätkub, kuid nüüd juba anaeroobsete organismide kaasabil. Tekkivatest laguproduktidest on mitmed ebameeldiva lõhnaga, nagu näiteks sulfiidid ja väävelvesinik.

Tavaliselt kaasneb ebameeldiv lõhn just sooja veega. Soojaveeboileri seintele võib veeseadmetesse ja torudesse sattunud mikroorganismide tõttu ajapikku tekkida bakterioloogiline saastekiht. Need mikroorganismid ei ole iseenesest inimese tervisele ohtlikud, kuid nad põhjustavad eelpool kirjeldatud protsesside tõttu ebameeldivat lõhna.

Osas veeboilerites kasutatakse vee pehmendamiseks magneesiumanoodi, mis aga kahjuks soodustab mõne põhjaveekihi vee keskkonnas mädamunalõhnalise väävelvesiniku teket boileris. Anoodi eemaldamisega saadakse üldjuhul küll ebameeldivast lõhnast lahti, kuid küttekeha ja boileri kest kulub kiiremini. Pärast boileri remondi- ja hooldustöid (elektroodi vahetus, katlakivi eemaldus jms.) võiks desinfitseerida boileri sisepinnad lahja kaaliumpermanganaadi lahusega. Hästi hävitab ka boileri ning soojavee torustike seintele tekkinud biokiles asuvaid mikroorganisme kuum vesi. Boileris hoitava vee temperatuur peaks olema minimaalselt +60 kraadi. Kui lõhn on juba soojale veele tekkinud, siis võiks näiteks üheks ööks keerata boileri temperatuuri maksimumi peale. Järgmisel päeval võiks lasta kuumal veel pikalt kraanist voolata, et saaks hävitatud ka torustike seintele kogunenud mikroorganismid.

Ettevaatust kuuma veega! Hoiatage kindlasti kõiki pereliikmeid, eriti lapsi, et kraanist tulev vesi on siis tavapärasest kuumem!

Kui lahkute pikemaks ajaks kodunt, võiks boilerist vee välja lasta, et seisev vesi boileris ei roiskuks. Võib ka lihtsalt boileri küttekeha välja lülitada, sest külmas vees on mikroorganismide tegevus rohkem pärsitud. Boiler peab olema sobiva suurusega – vesi peaks vahetuma vähemalt paari päeva tagant.